20.08.2010 Melbourn ja viimane hetk päikesest kõrbenud maal

Hei

Täitsa jube on seda blogijuttu kirjutama hakkata, mitte kuidagi ei tahaks jälle mõelda neile viimastele päevadele Austraalias. Nüüd juba kolm nädalat kodus olnuna tunduvad möödunud aastad unenäona aga kui vaadata pilte ja jutustada olnud aegadest tabab mind reaalsus ja ka teadmine, et enam tagasi sinna suurele saarele ei saa.
Ja lahkumine oli oi-oi kui kurb.

Siiski, mäletamine on elus oluline.

Oma viimased kolm päeva Austraalais veetsin talvises Melbournis. Jõutsin udusse mattunud linna vara hommikul ja võtsin rahulikult endale aega et leida ööbimiskoht. Mille leidmine väljaspool turismi hooaega polnud ka teab mis raske.
Kohver toanurka tõstetud, jalutasin kesklinna ja uurisin turismiinfost hetke olukorrast. Otsekohe pakkus huvi Mebourni muuseumis käiv Titanicu näitus.

Muuseumi poole kõndides jäi silma suur ja uhke hoone - Royal Exhibition Building (kuninklik näituste maja). Mida kasutatakse vaid väga eriliste sündmuste puhul.



Üks kaunimaid hooneid Melbournis.

Titanicu näitusel oli väljas esemed, riided ja mööbel mis on vrakilt ülesse toodud. Ja muidugi palju lugusi ellujäänutsest ja hukkunutest. Veel käisin vaatamas 3D filmi ühest Titanicule tehtud ekspeditsioonist. Vot peale seda filmi nägemist küll mu käed ja süda värisestd. Lihtsalt liiga emotsioonaalne oli näha sealseid kajuteid ja ruume, eriti selliseid kus asjad ja mööbel oli liikumatult alles jäänud.

Järgmisel päeval uitasin mööda kesklinna ja turge.



Siin pildil on Melbourni kohtuhoone ja taamal kesklinna hooned.



Jõekaldalt vaatega kesklinna poole.

Kesklinna poolt viis üle Yarra jõe jalakäiate sild nimega Sandridge Bridge, kus 2005 aastal avati skulptuurid nimega The Travellers (reisijad) mis esindavad kõiki immikrante kes on Melbourni saabunud. Sillal on ka klaaspaneelid kõigi rahvuste nimedega mis on Melbournis esindatud.



Leidsin oma :D



Kohe näha, et heaoluühiskond.




Lihtsalt toredad kuttid kesklinnas.

Komas päev kulus viimaste sisseostude tegemiseks ja ühes kaubanduskeskuses oli huvitav vana ja uue hoone kokkusulamine.



Coops (Melbourne Central) Shot Tower eks siis üheksa korrust kõrgele lasketornile ehitati 1991 aastal klaas püramiid peale ja ta sai osaks kesklinna kaubanduskeskusest.

Kolmadal päeval juthtusin ma nägema ka üht erakorralist vahejuhtumit aga sellest räägin ma teile siis kui kohtume silmast silma.



Minu tuba Melbourni hostelis.

Ja oligi kõik.

Minu reis Austraaliasse mis kestis aasta ja kümme kuud hakkas otsa saama. Ega alguses ei uskunud, et see teoks saab ja nüüd näib uskumatu,et seal üldse käisin.
Kõike seda mida ma seal kogesin ja nägin on raske sõnadesse panna. Aga on mida lastelastele rääkida ;D
Aga eks kodu ole ikka kõige kallim ja siia peab alati tagasi tulema.

29.07.2010 kell 12:25 algas mu lend tagasi Euroopasse.

Ja aina soojemaks läks :P

Katre

14.08.2010 Viimast korda Sydneys

Heips

19 Juuli algas minu reis tagasi koju. Esimese lennu tegin Townsvillest Sydenysse. Lend kestis kõigest 2,5 tundi ja lennujaamades sujust kõik ootuspäraselt hästi.
Kuigi õue minnes sain korraliku külmanäpistuse, ma poleks arvanud et allpool nii jahe on.
Sydneys leidsin kiirelt oma hosteli ja tänu sooduspakkumisele sain lubada endale luksust ööbida üksinda toas.

Esiteks on pildid mis ma tegin linnas seal veedetud kuue päeva jooksul.



Pitt st. sellel tänaval oli mu hostel ja see pilt on tehtud vaatega kesklinna poole. Pildid on näha linna kohal sõitev üherööpaline rautee ja kuulus Sydney Tower mis linna kõrgeim iseseisev struktuur (305 m).



Pilt on tehtud Sydney kunstimuuseumi juures ja jällegi vaatega kesklinna poole. Tornid kuuluvad Püha Mary katedraalile.



Sydney Darling Harbour.



Vaade ooperi maja juurest kesklinna poole.



Tehas, parakkid ja kesklinna klaasmajad.



Kuninglikus Botaanikaaias



Püha James pargi purskaev.



NSW Kunstigalerii kus ma veetsin toredasti aega Jaapanist pärit sõbranna Satoriga.






Hostel kus ma peatusin oli küllaltki suur aga rahvast õnneks hetkel seal palju ei olnud. Kuna oli süda talv siis Austraalias on tekkinud komme 24.07 pidada veel kord jõule.






Minu tagasihoidlik tuba.


Üks päev Satoriga linnas käiest põikasime sisse kuninganna nimelisse kaubamajja. Noo nii uhkes kaubanduskeskuses pole ma veel käinud. Ja suure üllatusena leidsin sealt kunstigaleriist ilusaid pilte linnast mida koju tuua.



Ühel ilusal päiksepaistelisel päeval käisin avastamas linnajagu nimega The Rocks. Sinna kanti ehitasid oma majad esimesd sinnerändajad. Mina aga läksin vaatama seal asuvat vana observatooriumi.



Kunagisest observatooriumis oli nüüd muuseum mida ümbritses imeilus park.



Minu jaoks üks kauneimaid vaateid Sydneys.



Ja just sel päeval peeti seal kandis turgu.



Walsh Bays asuvad Sydney tantsu ja teatri stuudiod ja hirmkallid korterid.

Seekord käisin ka ooperimaja ligemalt vaatamas.



Suurelt ja uhkelt.



Suur maja tagantpoolt.



Ja selline ta siis on lähivaates.

Veel jõudsin ma selle kuue päeva jooksul käia mitmel turul, botaanikaaias ja tundide viisi mööda linna jalutada. Tehke mis tahate aga mulle Sydney meeldib kõige rohkem Austraalia linnadest.

Järgmine lend viis mind Merbourni.
Ja aina külmemaks läheb :S

Katre

20.07.2010 Home Hill - Viimased ajad

Heihei

Olid ajad kui sai loetud töölõpuni kuid, siis nädalaid ja lõuks saigi kõik otsa.

See kord ei olnud kuidagi seda õiget ära minemise tunnet, vast selle pärast, et ma juba olen siist kunagi lahkunud ja eks harjutamine teeb meistriks.
See aasta oli üldse kõik teisti, kaastöölised ei hoidnud kokku ja igaüks tahtis ise kõige targem olla. Võimalik, et eelmisel aastal Comfort Stopis koos elamine pani meid rohkem kokku hoidma ja meist said paremad sõbrad.
Minu lahkumise ajale jäi ka farmer Joe teise lapse sünd ja seega loomulikult polnud teda paar nadalat õieti tööl ja Joe ema kes varem pakkimises töötas hoidis vanemat last.
Suureks rõõmuks nägin uut ilmakodaniku enne lahkumist ja pole armsamat pisitüdrukut ammu näinud.



Selle aastased töölised.

Eelmine reede oli siis minu täiesti viimane tööpäev. Alguses küll plaanisin laupäev ka töötada aga kuna töö sai reedel otsa siis saime selle päeva vabaks.
Rääkisin siis Joele, et täna reede on siis minuga kõik ja mu viimased paberid annaks ta esmaspäev Kaspari kätte, kuna ma ise ju tulla kuidagi enam ei saa. Ta küll pakkus veel et tulgu ma esmaspäeval tööle aga sellest ma ütlesin viisakalt ära. Tahan ikka viimasel päeval maja koristada ja ennast korda saada.
Kui enamus rahvast oli autode poole liikunud tahtsin Joega hüvasti jätta aga tema oli suutnud vahepeal kuhugi kaduda, otsisin mis ma otsisin teda mitte kuskil. Noo olgu mõtlesin, kui ei taheta head aega öelda siis ei taheta ja eks jäid mul nii mõnedki pisarad voolamata.

Nädalavahetus möödus pakkides, riideid pestes ja filme vaadates. Eile siis tegin oma viimased koristamised ja riiete pesemised, et ikka minus jääks kõik puhas ja korras järgi.
Kui Kaspar ja Mari-Liis töölt õhtul tulid siis sain oma suureks üllatuseks teada, et Joe oli mind oodanud esmaspäev farmi hüvasti jätma. No jah, oleks läinud kui lennata oskaks (tean, tean olen sellel alal nii mõnedki kursused võtnud aga ega ma nii osav ka veel pole).
Mind ikka väga kurvastas, et reedel kui ma ütlesin et ma enam farmi ei tule, siis ei teinud ta teist nägugi ja nüüd siis ootas esmaspäev (kuigi olin rääkinud et ma sel päeval tulla ei saa) ja tegi haput nägu kui ma ei tulnud. Kahju muidugi, et nii läks aga mis ma enam teha saan.

Täna siis hakkab pihta mu reis kodu poole. Poole tunni pärast hakkame sõitma Townsville, et sealt lennata Sydneysse.

Hoitke siis pöiald, et mu kohvril pole ülekilosi ja Sydny mind sõbralikult vastu võtab.

Sõidan soojas talvest külma talve.

Katre

04.07.2010 Home Hill - Teist korda Townsville akvaariumis

Hei!

Eelmine teisipäev anti meile suureks üllatuseks vabapäev. Austraalias on jätkuvalt talv ja seega ööd üsna jahedad, kurgid ja eggfruit ei kasva nii kiiresti kui vaja oleks. Ega kellegil väga ühe nädala sisese vaba päeva vastu suurt ei olnudki ja meie kasutasime seda Townsville sõiduks.
Otsustasime külastada Reef HQ Aquariumi, meie Kaspariga olime seal juba eelmine aasta käinud ja nii toredat kohta tahtsime näidata ka Mari-Liisile.

Townsville Reef HQ Aquarium avati 2006 aastal ja sinna on tehtud suurim elava korallrahuga akvaarium, kuhu mahub 2.5 miljaonit liitrit vett. Seal on palju vaeva nähtud, et korallid saaksid elada võimalikult loomulikus keskonnas. Akvaarium on pealt avatud, et korallid saaksid loodusliku päikese ja kuu valgust, kogeksid vihma ja torme nii nagu seda teevad ookeanis elavad sugulased.
Koralle peetakse üheks tundlikumaks organismiks planeedil ja muidugi sellist ilu on vaja säilitada. Hetkel räägitakse palju sellest, et Suur Korallrahu (Great Barrier Reef) on hukkumas kliima soojenemise tõttu, millest oleks mul isiklikult väga kahju.

Kogu maja suuremates ja väiksemates akvaariumites on esindatud 130 koralli liiki ja 120 sorti erinevaid kalu, pluss sadu erinevaid teisi mereelukate sorte.



Tervitussõnad lausus meile üheaastane krokotillipoiss.

Esimese asjana kuulasime juttu erinevatest ohtlikest elukatest ookeanis. Saime targemaks,et ei tasu paljajalu rannas kivide vahel kõndida ja igat merekarpi rannas näppida. Ookeani veest tasub eemale hoida suvekuudel, siis on oht meduuside otsa sattuda.
Peagi oli aeg vaadata filmi merekilpkonnade elust korallrahul ja peale seda saime võimaluse külastada kilpkonna haiglat.



Kilpkonna haiglas hooldatakse haavatud ja haigeid kilpkonni keda pole võimalik peale esmaabi andmist kohe ookeani tagasi viia.



See kilpkonn sai haavata mootorpaadi sõukruvi tõttu. Õnneks kahjusused pole väga suured ja peale haavade paranemist saab ta koju naasta.



Kilpkonnade rönkenpilt, kus näidati meile millist kahju teeb kipkonna seede-elunditele inimeste poot vette visatud praht.



Erinevad merekilkonna liigid. Kõik kuus liiki on ohustatud või välja suremas.

Peale haigla külastust tegime tiiru akvaariumite vahel. Endiselt olid kõik korallid ilusad ja värvilised, kalad nende vahel veelgi kirjumad.



Viimase tuuri käigus kuulasime juttu korallidest.
Korallid kuuluvad ainuõõssete hõimkonna õisloomade klassi ja neil on lubi-või sarvtoes. Kasvada võivad nad mõnest millimeetrist kahe meetri suuruseks ja korallid toituvad planktonist.
Veel on neil välja kujunenud eriline sümbioos ainuraksete taimorganismide – zooksantellidega (vetikad mille ingliskeelne nimi on zooxanthellae) kes elavad nende kudedes.
Zooksantellid varustavad koralle hapniku ja suhkruga ning saavad ise vastu süsihappegaasi, veel saavad korallid tänu sõpradele oma kirksad värvid.
Korallidele meeldib kõige rohkem elada 20-30°C ja paari meetri sügavuses vees. Kui elukeskond korallide ümber halveneb siis zooksantellid lahkuvad korallidest ja seda nimetatakse korallide pleekimiseks (ing. Coral bleaching). Kui ebasobiv hetk on lühiajaline tulevad zooksantellid tagasi ja korallid taastavad oma algse värvi ja tervise, kui aga läheb kehvemini siis lõpuks korall sureb.
Enamus (75%) koralle on kahesoolised ja nad paljunevad kui ookeni tingimused on täpselt õiged. Korallidel on oskus ennast ka kloonida. Nii iseennast kloonides nad suuremaks kasvavadki.











Merihobud teevad lõunauinakut.



Läbi klaasi on haid hulga julgem vaadata.



Pisut kehva pilt merimaost ja kurjast kalast kelle nime me ei ta.




Kohe näha, et vanad sõbrad :P

Huvitav akvaariumi külastus seljataga käisime veel kaubanduskeskuse poodlemas ja peagi oli aeg tagasi koju sõita.

Hoitke siis suvesooja ka augusti kuuks.

Katre

01.07.2010 Ega vabal päeval muud teha ei ole kui hommikul enne viit ülesse tõusta.

Heihei

Ühel ilusalt pühapäeva hommikul, kui kõik mõistlikud kodanikud magasid magusat und, tõusid kollase maja elanikud hommikul enne viit. Kaval plaan oli sõita randa, et vallutada kohalikud veetevood.



Täiskuu valgustas me teed ja auto veeres vaikselt öösse.



Kell on ikkagi täpselt nii palju vara ning uni ei taha kuidagi kaduda.



Veel täiesti ööpimeduses randa jõudes oli just parajalt aega, et poseerida päeva kangelase taustal.



"Mehed-mehe naeratage nüüd kaamerasse" Aga neil polnud üldse aega, vaja paat ju vette ikkagi saada.



Ja siis lasid nad mõlemad jalga ja jätsid meid paati hoidma. Aga mis see siis kahele tugevale Eesti tüdrukule ära ei ole, nagu nalja.



"See karge hommikune valgus, mida magajad ei näe. Ei ole lihtsalt päeva algus vaid, ta sulle ulatab käe." (Folkmill- Käib salabidi öö)



Kui Eestis on ütlus "Naine laevas-laev põhjas" siis Austraalias selleks just naised merele kaasa võetaksegi, et neid roolima panna. Ja siis mehed saavad rahus kala püüda.
Aga siin kandis ei tohi laeva kaasa võtta hoopis banaane, pidid halba õnne tooma.
Muide see kala mis Pauli käes on, seda ta kasutas söödana.



Kui õhk ja vesi soojemaks läks sulpsasis Kaspar ja Mari-Liis vette, et näha mida siis virvendav veepind varjab.
Aga mina see kord jäin ilusti kuivale, tobe oleks ju kuuaega enne koju tulekut hai poolt söödud saada. Paul küll rääkis, et siin kandis ei uju ringi nii suuri haisi kes inimest sööks, aga parem karta kui kahetseda.



Ühel õnnelikul hetkel sai Paul oma kaua oodatud kala kätte, mitte just see mida taheti aga meil oli ikkagi rõõmu kui palju.



Kui kala üle vadatud ja pildid tehtud lasime ta tagasi vette, see isend polevat suurem asi söögikala.



Vähe päikest ja värsket merelõhna nauditud...



.... oli aeg tagasi koju naasta. Paul ikka sõitis mõnuga, nii et ...



.... tüdrukutel juuksed tuulest sassis.




Keskpäeva paiku tagasi randa jõudes, polnud ma nõus oma kingi-jalgu-pükse märjaks tegema. Lootsin, et paat vinnatakse kuivale, küll ma siis maha astun.



Aga võtta näpust. Kamandati mind ikkagi kohe paadist välja, lõpuks aitas sõbralik õlg siiski mu kuivajalaga maale.



Nooo.. põhimõtteliselt oleks võinud ju vastutasuks oma abi paadi maale vinnamisel pakkuda aga mis ma neist asjadest ikka tean, lasen veel paadi põhja.

Tore päev merel algas vara-vara aga see eest oli lõbus ja huvitav. Millal ma siis veel saan Vaikse ookeanil paadiga sõita.

Tänasest algab siis minu viimane kuu päikesest põlenud maal, ühteaegu kurb ja ootusärev saab see olema.

Katre