Kevadpuhkuse viimne osa kulges Düsseldorfis. Tegime väikese vahepeatuse linnas mis hakkas korraldama kohe kohe Eurovisiooni. Ma isegi ei teadnud seda ennem kui olime juba kohal ja Kristiina seda mainis, sel hetkel linnas polnud eriti märgata, et tulemas on üsna suuremastaablilne üritus.
Meie jõudsime kohaliku raudtejaama hommikul kella üheksa paiku ja esimene huvi oli kohe teada saada mida põnevat teha saab seal päeva jooksul. Astusime ligi raudteejaama infopunkti ja uurisime mis kell meil õhtune rong Weeze linna sõidab ja siis kus asub turismiinfo. Rongi aega oskas noormees meile kohe ütelda aga turismiinfo olevat pühapäeviti kinni. Olgu kui nii, siis ehk osakb ta meile ütleda kus asub mõni kaubanduskeskus kus aega veidi veeta? Vastus oli sama - pühapäeval suletud. Mis me siis saame siin linnas täna teha? Ei noh, täna ju pühapäev, praktiliselt kõik kohad on suletud vastati meile. Aga kas siis pühapäeval Düsseldorfis turiste ei käi? Siis hakkas noormees naerma ja tõdes, et vist ei käi jah :D
Düsseldorf on Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa pealinn ja asub Reini jõe ääres Düsseli suudmes. Linn on tuntud kultuuri kantsina, seal on kaunite kunstide kuntsiakadeemia, mitmeid teatreid ja toimub festivale ning kontserde.
Mis seal siis ikka, eks me siis tutvume linna endaga sellisel kujul kui ta pühapäeviti on. Esiteks proovisime leida teed kesklinna, kuna meil endil linnakaart puudus ja raudteejaamas olev oli veidi segasevõitu siis usaldasime rohkem oma kõhutunnet ja jalutasime kuhugi suunas minema.
Ja muideks, täiesti õigele poole läksime.
Poolel teel kesklinna möödusime suurejoonelisest kirikust- St. John's Church ehk siis Jaani kirik.
Peagi jõudsime jõe-äärsele promenaadile aga nii varajasel hommikutunnil ja veel pühapäeval ei olnud seal suuremat liikumist. Aga juba avati kohvikuid ja sai minna jõele laevakruiisidele.
Veidi mööda jõeäärt edasi jalutades avastasime end suurelt väljakult, mille ääres oli meremuuseum ja kunagise lossi torn.
Düsseldorfi hertsogi loss ehitati 1260 aastal. Lossi puresid mitmed tulekahjud ja 1794 aastal pommitati korralikult prantslaste poolt, kuid alati ehitati ta uuesti ülesse kuni 1872 aastal põles ta põhjalikult maatasa. 1896 aastal taastati üks torn, kus nüüd asub muuseum.
Düsseldorfi raekoda.
Mida rohkem kell lähenes keskpäevale seda enam avati söögikohtasi ja kesklinn hakkas täituma inimestega. Tundus, et kohalike pühapäevane ajaviide oli promendaadil jalutamine ja kohvikus/restoranis einestamine.
Meie Kristiinaga aga otsisime mõnda parki kus saaks veidi jalgu puhata. Peagi leidsime pisikese pargikese linnamuuseumi sisehoovis.
Peale lõunat jalutasime tagasi jõeäärde ja imetlesime mitmete tänavakunstnike esitust.
Trikke tehti mitmesuguseid.
Jõeäärsed muruplatsid olid täitunud päikest nautima tulnud linnakodanikega, meiegi võtsime sellest ühisüritusest osa.
Kui kell juba piisavalt palju hakkasime suure ringiga läbi mitme linnapargi tagasi rongijaama jalutama.
Rongijaamas saime kohvikus kasutada wifi`t, tahtsime kontrollida kas saame Weeze lennujaamas öösel olla, kuna meie lennuk väljus hommikul vara.
Kodulehel teadati rõõmsalt, et lennujaam suletakse öösel 03.00-05.00ni. Meile see uudis tekitas parajalt sabinaid, kus me siis oma öö veedame? Rongipiletid ju juba ostetud ja vaja ju hommikul vara seal kohal olla nii kui nii.
Terve tee rongis hausime plaane ja ideid mis edasi teha. Weeze rongijaamas leidsime, et nii vara hommikul kui meil vaja ei lähe linnast sinna bussigi, nii et pidime ikkagi õhtul juba lennujaama minema.
Lennujaama jõudes läksime kohe infolauda küsima, et mis võimalused on meil siin üleöö veetmiseks. Õnneks selgus, et kinni pannakse vaid lennujaama ülemine korrus aga all korrusel saame ilusti oma lendu oodata.
Nii sai siis veedetud poolunes öö lennujaama pingil aga peamine oli see, et hommikul saime ilusti lennuki peale ja taskud pungil täis päikest saabusime Tallinna.
See reis kinnitas mulle taaskord, et kui loota ja tahta siis läheb alati kõik hästi. Tuleb vaid olla positiivne ja võtta elult ja olukorrast mis tal pakkuda on.
Katre
